Kellerteatri lavastus “Liblikapüüdja” tuli Brüsselisse!

Käisin 22. oktoobril eesti keele klassiga teatris “Liblikapüüdjat” vaatamas madalate ootustega, kuna arvasin, et see on jälle igav eestikeelne etendus. Tuli aga välja, et polnudki nii igav ja ma ei jäänudki lõpuks magama. “Liblikapüüdja” on triller ja seda oli tunda. Saalis ja laval oli pidevalt ebameeldiv tunne, mis sundis publikut olema tähelepanelik.

Lavastus on adapteeritud John Fowlesi romaanist, mis räägib Miranda Grey röövimisest ning Frederick Cleggi tumedast ja vägivaldsest armastusest tema vastu. Lavastus oli romaanist päris erinev ja see ei aidanud tükist arusaamisele just kaasa. 

Mõnikord oli tegelaste vaatepunkt üsna segane: Miranda ja Frederick ei rääkinud teineteisele, kuidas nad end tegelikult tundsid. Lavastaja oleks võinud Mirandale monolooge lisada, et vaataja saaks tema mõtteid paremini mõista.

Miranda muutus aina tüütavamaks ja tihti ei saanud ma aru, mida ta tegelikult tahtis. Oli mulje, nagu ta mängiks Fredericki tunnetega või lihtsalt muutus lapsikumaks. Ta küll rääkis mehele, kuidas ta ennast tundis, aga see polnud piisav, et järeldada, kas tema lapsik käitumine oli just tahtlik, et Fredericki hulluks ajada. Maris Nõlvaku näitlemine oli mõnikord kuidagi ärritav, aga võib-olla see andiski huvitava kontrasti võrreldes Fredericki tegelaskujuga.

Frederick oli aga väga habras tegelane, kes võis iga sekund lihtsalt praguneda Miranda sõnade peale. Ta oli imelik, kinnine pervert, kes tahtis Mirandat ainult endale. Lavastus pani mõtlema, kas see oligi armastus või pigem ebaterve kirg, mis muutus vägivallaks. Sander Roosimägi interpretatsioon oli vägev. Frederick nuttis ja värises ning ta silmadest võis lugeda tema elu kannatusi. Tema mängust tuli selgelt välja, kuidas ta nägi naist kui objekti ning eiras kõiki muid emotsioone peale selle, mida tema pidas enda jaoks armastuseks.

Lava oli minimalistlik, aga see andis paraja kinnise keldri tunde. Näitlejad kasutasid tervet lava, et erinevaid sündmusi esile tuua, ning see töötas väga hästi, eriti emotsioonirohke peostseen, mida oli helge vaadata ja kuulata.

“Liblikapüüdja” oli huvitavalt imelik lavastus, millele oleks kasuks tulnud rohkem monolooge. Need oleksid selgitanud sügavamalt tegelaste mõtteid ja tundeid.

Nora Bourosain, EEB2 S5 õpilane