Miksteatri „Võti“ avab ukse rohelisemasse ellu
Lugu ise oli lihtne. Lapsevanemad on läinud teatrisse ja jätnud oma viieaastase üksi koju (siinkandis iseenesest mõeldamatu tegu!). Mõne aja möödudes saabub ukse taha vanaisa, kes peaks hakkama lapse järele valvama. Paraku ei leia ta oma taskust korterivõtit ning hakkab lapselast läbi välisukse juhendama, et see otsiks korterist, kas sinna ei ole jäetud võtit, millega uks seestpoolt avada.
Nii nende võtmetega on: pahatihti on need mingite suurte sekelduste peaosalised. Ukse avamisega võib minna aega, isegi kui võti võib sul olla praktiliselt käes – seda mäletame juba kuulsast pika ninaga teatrihuvilise puunuku loost.
Igasugune otsimine on aga pigem vaevaline ja lapse lennukas fantaasia viib teda üha uutele mõtetele. Nüüd meenub suurele inimesele, et mäng on väikese inimese töö ... Kangelaslikult meelt heitmata ja sõna otseses mõttes palehigis mängibki vanaisa seda mängu kaasa ning püüab, olles kannatlikkuse musternäidis, innustada last läbi mängu ikkagi sihipäraselt võtit edasi otsima. Laval oli see lahendatud nii, et vanaisa ja laps suhtlesid omavahel kuuldemängu korras läbi ukse, vaataja aga oli ideaalses seisus, nähes mõlemat poolt korraga.
Viimaks õnnestub tegelastel kitsikusest ikkagi pääseda: laps leiab võtme üles ning vanaisa pääseb korterisse. Seal märkab vanaisa ruttu, et kallis tütre pere ei sorteeri oma prügi sugugi õigesti – ai-ai-ai! –, ning käib sorteerimise põhitõed koos lapselapsega samm-sammult läbi. Sellega täidab näidend oma algse põhieesmärgi ehk annab vaatajale ka tubli annuse keskkonnaharidust.
Nüüd on vanematel aeg teatrist koju jõuda. Pere prügimajanduses korra majja loonud vanaisa lahkub targu juba enne, aga mitte ilma puändita ...
Etendus tekitas sooja tunde ning lõbu oli laialt. Jätkus, mida märgata, ja oli, mida vaadata. Näiteks nutikad dekoratsioonid, nagu see „kinnine“ korteriuks, mis oli täiesti usutav. Samuti selle taga higistav vanaisa ja mängule keskendunud lõbus „väike“ Säde. Täiskasvanutel oli tore püüda kinni mõned ainult neile suunatud naljad.
Teatrisõbrana tahaks öelda, et Eesti Selts Belgias teeb ära suure töö, tuues siia lavastusi igale eale. See on missioon, mida ei ole võimalik üle hinnata. Kui mõelda väikesele vaatajale, siis on kindel, et tihedad teatriskäigud laiendavad laste silmaringi ja sõnavara, toovad lapsi eesti kultuurile lähemale ning arendavad nende suhtlemisoskust. Uue põlvkonna viisakas ja teadlik teatripublik ei sünni iseenesest – seda õrna taime tuleb hoolikalt ette kasvatada.
Suur tänu teatrite siiatoojaile, samuti suur aitäh Miksteatri rahvale ja teistele teatriinimestele selle eest, et nad meie juurde reisimise ja sellega tihtipeale ikkagi kaasnevate väikeste ebamugavuste eest tagasi ei kohku! Tänu neile pingutustele on meie siinsel vaatajaskonnal võti teatriime sünni juurde varnast võtta.
LIINA SUMBERG
